“To Catch a Bandit” Emma Dean

catchbanditPealkiri: “To Catch a Bandit”

Autor: Emma Dean

Lehekülgede arv: 298 lk

Kirjastus: Emma Dean Romance

Väljaande aasta: 2020


Ma nüüd taasavastasin kolm raamatut, mis ma märtsis lugesin, aga mille kohta nagu miskit kirja ei olegi pannud. See loomulikult tähendab, et ma ei mäleta enam neid kõiki detaile, mis lugemise hetkel oleks tahtnud ära mainida ja panen suhteliselt lühidalt asja kirja.

Selle raamatu eellugu “A Bandit’s Prequel” tuli tegelikult välja juba 2019 aprillis ehk nüüdseks aasta aega tagasi, aga kuna mu käed olid sel hetkel niikuinii teiste Emma raamatutega hõivatud ja ma ei tahtnud eellugu lugeda ilma sarja esimese raamatuta, siis lükkus lugemine edasi. Eellugu sai loetud ca nädal enne sarja esimese raamatu välja tulemist, seega lõppkokkuvõttes super ajastus. Ja tegelikult sai “To Catch a Bandit” loetud suhtkoht samal nädalal, kui see välja tuli. Kahju, et ma siis ainult eelloo kohta mõtted kirja panin ja sarja esimene raamat nüüd sellise pisikese tagasiside saab.

Tegelased on täpipealt kõik samad, mis eeloos, ehk ilmselgelt miskit ei muutu. Panen siia mu tagasiside eelloo kohta:
Sarja esimeses raamatus saab meie kaarnaneiu lõpuks ometi iseseisva tööotsa. Kahju küll, aga sihtmärgiks on pesukarude n-ö pealik, kellega neiu eelmisel ööl Samhaini ballil koos magas. Kingituseks jäetud käekell käe peal, seisab neiu kohe raamatu alguses otsuse ees, kas võtta mehelt elu või mitte. Aga nagu ikka, miski peab minema ja lähebki nihu, ning korraga on neiu kogu pesukarude kambaga samas seltsis, astunud läbi portaali teise Maa versiooni, ja satub sehkeldustesse, mis pesukarude sõnul peaksid justkui maailma päästma. Tere tulemast Alice imedemaal, lugejate enda reaalsus, ja autori enese vimkad!

See viimane oli tegelikult päris huvitav. Ega ei satu väga tihti sellist asja lugema, kus autor on ulmekasse iseennast sisse kirjutanud sõna otseses mõttes. Kusjuures, see üks kuu, kus me suutsime LV grupis Emma Deani edetabelisse lugeda, küsisin ka Tiinalt loa, kas tohin seda Emmaga jagada. Panen siia kaasa kuvatõmmised.

Raamat oli tore. Kõik kaarnatega seostuv on mulle kuidagi väga lemmikuks saanud, Emma on need tegelased väga hästi valmis kirjutanud. Muide, Alice’it oleme siin raamatus juba kohanud, aga Emmal on veel miskit plaanis ja suti teistpidi… “Snow White and Her Huntress” tuleb välja augusti lõpupoole ja räägib Lumivalgekese loo omamoodi, koos jahi(naisest?) armukesega. Tundub, et muinasjutte kavatseb autor ka tulevikus oma raamatutes kajastada, kui mitte lausa terveid raamatuid pühendada.

“When She Purrs” Ruby Dixon

purrsPealkiri: “When She Purrs”

Autor: Ruby Dixon

Lehekülgede arv: 389 lk

Kirjastus: Amazon Kindle

Väljaande aasta: 2020


Jätkan Ruby lainel. Avastasin, et tegelikult on tal eelmise raamatuga (st seda mida viimasena lugesin ehk “The King’s Spinster Bride”) n-ö samas sarjas veel 2 raamatut kirjutatud, aga ma ei tahtnud, et sama teema liiga palju peale hakkaks käima, tahtsin midagi lihtsat ja sain midagi lihtsat, seega jätsin selle sarjaga korraks hüvasti ja liikusin “When She Purrs” peale üle. See on küll muidugi jälle Ruby kirjutatud, aga samas vana hea tuttav ehk ei satu üllatuste otsa, olgu meeldiv või ebameeldiv.

Käesolev raamat sai kirjutatud nüüd Corona ajal, kirjutamine läks Rubyl lahti märtsikuus ja ta mõtles esialgu 15-peatükilise jutukese kirjutada ja peatükid ükshaaval iga nädala-kahe tagant netti üles postitada, nii enda lõbuks. Aga lugejad-fännid nagu ikka pommitasid teda nii kaua meelitustega, kuniks Ruby otsustas siis peatüki päevas kirjutada. Kokku ca 77 peatükki, kokkupanduna ühte raamatusse. Välja tulnud nüüdseks ca 2 nädalat tagasi ehk 15. juuni.

Peategelaseks Maalt röövitud inimesest naine nimega Kim, kes on hiljuti orjapõlvest välja saanud ja omab nüüd päris enda talu ja müüb maal kasvavat saaki. Ja kuigi kõik on esialgu väga vahva, toob naabrimehest kassilaadne tegelane üks hetk talle ukse ette loomalaipasid ja ejakuleerib Kimi taluuksele. Paanikas Kim teab täpselt, mida tegema peab – mõne suvakaga abielluma, sest varasemalt on Risda III elanud inimestest naised niiviisi teinud ja sellega ka kõiksugustest ohtudest automaatselt kõrvale jäänud. Appi tuleb pearahakütt (jummel mis tõlge sõnale bounty hunter!) Bethiah, kes on omakorda hoopis teisest liigist ja hea tasuga tööle “ei” ei ütle. Kim palkab Bethiah endale abikaasat röövima, aga üllatus-üllatus – uksele toodud kingikotike koos tulevase abikaasaga on seesamune naaber. Naabrimees Nassakth on juba ammu, esimesest silmapilgust oma naabrinaisesse armunud ja enda teada ka seda piisavalt loomalaipade toomisega ja majaukse märgistamisega naisele märku andnud.

Mulle tegelikult täitsa meeldisid need väljamõeldud liiginimed ja tegelaste nimed. Või väljamõeldud toitude nimed. Ruby on end hästi proovile pannud. Ainuke Maa-nimega tegelane peale Kimi oli kosmoselaeval elav Kaspar, kes jällegi teisest liigist, aga kellel imekombel inimesest õde! Kuidagi väga veider oli lugeda, sest mu vennal on sama nimi.

Ahjaa, robotid! Eks loomulikult kui juba kosmoselaevad ja planeetidevaheline reisimine eksisteerivad, peavad ka robotid olema arenenumad. Koristamisrobotid, saagikorjamisrobotid, piirivalvuritest robotid. Superb.

Lihtsaks lugemiseks soovitan kindlasti. Paar korda tundub nagu tegelased oleksid suhtkoht ohtlikus seisus, aga Ruby on tagantjärgi kirjutanud, et ta mõtleski kirjutada midagi üldiselt positiivset sellisel raskel ajal ja raskemaid teemasid pigem vältida. Samas n-ö maailmas eksisteerib veel suur hunnik Ruby Dixoni kirjutatud raamatuid, vist lausa Ice Planet Barbarians raamatusari (milles kusjuures on kokku hetkeseisuga juba 21 raamatut!!!).

“The King’s Spinster Bride” Ruby Dixon

spinsterPealkiri: “The King’s Spinster Bride”

Autor: Ruby Dixon

Lehekülgede arv: 142 lk

Kirjastus: Amazon Kindle

Väljaande aasta: 2020


Ruby Dixonilt üks selline “lühka” ehk 142-leheküljeline raamat. Mul tuli tuju lugeda miskit, mis on mõne mulle tuttavama kirjaniku kirjutatud (nt Ruby Dixon, Emma Dean vt). Ja kuigi Emmal tuli äsja pesukarude sarja teine raamat välja, siis see polnud ikkagi täpselt see, mis ma parasjagu lugeda tahtsin. Dixon kirjutab sellist natuke animalistlikumat materjali.

Siinses raamatus on peategelasteks Mathior ja Halla (muide, minu meelest super nimevalik!). Mathior ühe rahva prints ja Halla teise rahva printsess. Mathior oli 8-aastane poisiklutt, kui ta Hallaga esimest korda kohtus. Nimelt oli poiss vangi võetud ja Halla hoidis tal silma peal, samal ajal kui poisi isa Alistair teda tagasi püüdis saada. Alistar kihutas aga kohale, tappis Halla isa ära ja pistis Halla enda kuskile templisse nelja seina vahele jumalaid kummardama.

Kiirkerime edasi 16 aastat – nüüd on Mathior juba 24 ja Halla peagi 33. Mathiori isa Alistair põletati pärast haigusse suremist puuriidal ära ja noormees kihutab juba järgmisel päeval uue kuningana Halla järele, et too endale naiseks võtta. Halla, endiselt tiitli poolest printsess, ütleb oma rahvale mõeldes abielule jah. Aga Mathiori rahva pulmarituaalid on suts teistsugused kui teistel rahvastel. Ehk vägagi seksuaalsed.

Lühike, kuum, täitsa piisava taustalooga kähkukas. Tujude maandamiseks käib väga hästi, st soovitan küll.

“Beauty in Autumn” Ruby Dixon

beautyinautumnPealkiri: “Beauty in Autumn”

Autor: Ruby Dixon

Lehekülgede arv: 83

Kirjastus: Amazon Kindle

Väljaande aasta: 2017


Üks armas novella Beauty and the Beast ainetel. Dixon kirjutab lisaks mammutsarjadele ka palju novellasid. Käesolev jutustab loo noorest 20-aastasest neiust nimega Willow, kes justkui saatuse tahtel valitakse neetud metsa, prints-koletisele naiseks minema. Seda pulli on ühesõnaga igal sügisel juba sadu aastaid tehtud, aga ükski ei tule tagasi. Naiseks saadetakse neid lootuses printsi needusest vabastada. Willow annab endast kõik, et hakkama saada.

Ma küll teisi tema novellasid veel lugeda ei ole jõudnud, aga jäin mõtlema, kas ta oma novellasid toimetab ise või on tal kõikide teoste jaoks toimetaja olemas? Raamatu eest-tagant ka ei taibanud sellel hetkel vaadata. St mingid imepisikirjavead seal olid, aga ausalt öeldes teeb kõik ülejäänu need tasa.

Seks, tants ja trall on Ruby raamatute tähelepanu keskpunktis nagu ikka. Selleta vist Ruby raamatute puhul ei saagi. Ajaviiteks kuumal päeval ja haige olles on mõnus selliseid “lühkasid” lugeda.

“Fire in His Chaos” Ruby Dixon

fireinhischaosPealkiri: “Fire in His Chaos”

Autor: Ruby Dixon

Lehekülgede arv: 278

Kirjastus: Amazon Kindle

Väljaande aasta: 2020


Amazon saadab mulle iga kord teate, kui mõni mu lemmikautor uue raamatu on väljastanud. Ruby on üks nendest autoritest. E-maili sain aga siiski kuu aega hiljem kui raamat sai avaldatud – see on väljas olnud juba alates 1. aprillist. Ja taaskord pean nentima, et mulle meeldib lugeda selliseid sarjasid, mis on juba lõpetatud ja ühtegi raamatut enam ootama ei pea.

Ruby puhul on see suti teistsugune, et kõik see seksuaalne teema (“mate” leidmine ja side loomine on selles raamatusarjas iga loo keskmeks) ei ole selline ninnu-nännu, vaid kiire ja suhteliselt brutaalne. Ja kuigi see võib olla suht brutaalne, suudab Ruby asja siiski lugejale nauditavaks/aktsepteeritavaks teha. Päriselus oleks ilmselgelt pea iga asja suhtes red flags ehk punased lipud. Ühtlasi suudab ta iga raamatu mu jaoks nii põnevaks üles kerida, et ma tahaks aga kohe järgmise ette võtta ja lugema asuda, aga mida pole, on uus raamat. Jää jälle ootama… Ma olen nüüd mehega mõnda aega arutanud Ruby teemal, et kas autor on naine või mees? Nime järgi tundub justkui naine, aga abikaasa kirjutamisõpingute alguses sirvis ta tihtilugu sellealastes foorumites ja Ruby oli ka sel ajal olemas ja enam-vähem alustamas – abikaasa meelest on tegu ikkagi mehega. Kes teab… 🙂 Minu meelest, kui tegemist on meesautoriga, siis on ta naiste osad väga hästi kirjutanud.

Käesolevas raamatus ei pandudki Melinat ja Azari paari nagu autor esialgu mõelnud oli. Suhe on seal ja olemas ning saab siingi mitu korda näha, aga autori meelest ei olnud veel Azari aeg – paha tegelane tuleb veel tasa ja targu sõbralikumaks-heatahtlikumaks muuta. Sinnani ma ausalt öeldes ei arvanud, et lugu end viib, sest Azar on Salorian ja Salorianid on võikad orjapidajad. See Salorian mängib teistsugust mängu. Selle Salorianiga näeme miskit uut – heatahtlikkust. Ja kui sealt miskit ikkagi enda jaoks saab, käib ju asi igati.

Rachel on Fort Dallases püksikute projekti üks vabatahtlikest. Ega keegi projekti sisu ei teagi, aga kui pakutakse süüa, kodu ja prostitutsioonist eemalehoidu, küsides vastutasuks ainult püksikuid, siis miks mitte? Miks üldse miskit küsida? Elu pärast taevalõhe avanemist ja lohede läbi lendamist ei ole absoluutselt selline nagu varasemalt, eriti naistel. Seega kui selline imelihtne projekt Azari poolt välja mõeldakse, võtab Rachel sellest hea meelega osa. Kui tüdruk vaid teaks, et ta püksikuid kindlusest väljaspool ringi lennutatakse, poleks vist lisaks Rachelile ükski neiu asjaga päri. Aga kui Rachel asjast teada saab, on juba liiga hilja, sest ees ootab lohe nimega Jurik, kes neidu hullunult ja armunult taga hakkab ajama.

Lõpeb kuidas lõpeb, see on juba teada. Mõlemad lõpetavad paarikesena, aga ilmselgelt on ju sarjal ka kuri taustalugu, mida tegelikult siin väga vähe sai mainitud. Suti isegi jäi mulje, et autor avastas seda päris raamatu lõpus, seega kribas kähku miskit viimase paari peatüki peale kokku. Lugeja jaoks arusaadav, aga peategelaste jaoks oleks pidanud olema liigne infoküllus. Meie naiskangelane on üks sitke mutt, kui kogu selle uue info taustal veel kuidagi funktsioneerida suudab. Aga vahva.

“Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada?” Heli Künnapas

30päevaromaanPealkiri: “Kuidas 30 päevaga romaani kirjutada?”

Autor: Heli Künnapas

Lehekülgede arv: 114

Kirjastus: Heli Kirjastus

Väljaande aasta: 2020


Lühike. Aga nii hea!

Kirjutan siin natuke enda harjumustest ja juttudest, aga enne tasuks vast mainida, millest raamat täpsemalt räägib. Tegemist ei ole õpikuga, kus on reeglid sisse raiutud, kuidas see või teine romaani kirjutamisel toimima peab, vaid pigem hoopis niipidi, et Heli on välja kirjutanud hunniku soovitusi, seletanud lahti mitmed punktid ja miks asi nii toimib, alates idee tekkimisest kuni raamatu käsikirja päriselt lõpetamiseni, või lausa väljastamiseni. Kõik toob Heli ilusti välja omalt poolt näidetega – minu lemmikud olid tabelite kujul olevad näited. Peatutakse teemadel nagu eeltöö, oma loo planeerimine, seejärel kirjutamine, oma tegelastega “tutvumine”, struktuuride ja stseenide paika panemine, ja ka esimese mustandi valmis kirjutamine. Hiljem päris lõpupoole selgitab Heli lahti kirjutamiskrambi ja kuidas end sellest välja saada; kirjutab pärast pisikest pausi mustandi ümberkirjutamisest, tähistamisest ja puhkamisest, ja kõige lõpuks avaldamisest – kas ise või mõne kirjastuse läbi.

Minul erilist romaanikirjutamise kogemust ei ole, aga mõtted on juba pikemat aega peas haudunud. Ideid on küllaga, need on arvutisse ca kümnesse-kahekümnesse faili valmis kirjutatud, mõned pikemalt, mõned lühemalt. Minu loo materjalid tulevad 90% ulatuses unenägudest. Neid näen ma küllaga ja paremad kirjutan ka kohe üles, sest siis on kõik nähtu ja emotsioonid hästi meeles. Kusjuures ei tähenda see seda, et ma ainult romaanimaterjali unes näen – enamus on hoopis õudukad või tavaline survival, aga päris huvitavate elementidega (a-la ma olen sõjatandril päris sõjaväelaste hulgas ja sõjaväetelkide keskel, aga seal ainult lohede taltsutamiseks, ja satun hoopis armukolmnurka). Mida ma päriselt ka enda lõbuks valmis kirjutanud olen, on lasteraamatud. Enne nende kirjutamist tõmban ette Youtube’i ja panen vot selle mängima: https://www.youtube.com/watch?v=30b7_S0paCQ Aitab hästi meeleolu luua.

Heli raamatut lugedes võtsin ette ühe unenäo faili, mis mind juba mõnda aega oli kummitanud, ja kirjutasin sinna valmis ka võimalikult palju infot, mis raamatu lugemise jooksul pähe hüppasid. Lubada ei saa, aga kindlasti proovin selle loo üks hetk kirja panna ja ära jutustada.

Assoo, mulle nii meeldib, et Heli raamatud ühes ja samas suuruses on – näeb riiulil hea välja. Käesolevat julgen kahe käega soovitada. Ja Helile ütlen taaskord super kingituse eest: suur aitäh!

“Baby & the Late Night Howlers” Kathryn Moon

babyandthelatenighthowlersPealkiri: “Baby & the Late Night Howlers”

Autor: Kathryn Moon

Lehekülgede arv: 428

Kirjastus: Amazon Kindle

Väljaande aasta: 2019


Omegaverse, Reverse Harem, Paranormal Romance.

Baby on täiesti tavaline noor 26-aastane neiu, kes rügab raha nimel tööd teha, et siis saadud raha üürile, toidule ja muule vajalikule jälle ära kulutada – ehk täiesti tavaline täiskasvanu. Mõnikord pidutseb ka oma parima sõbrannaga, hüppab klubist läbi vms. Ta on beeta, just nagu ta parim sõbrannagi. Ja kui parim sõbranna raamatu alguses Baby linna n-ö räpasemasse (mitte puhtuse poolest!) klubisse veab, et tavalisest natuke teistmoodi pidutseda, on Baby keset joogi tellimist järsult paraja jama otsa sattunud, sest korraga on Babyl innaaeg ja hakkab seetõttu ka sedamoodi lõhnama. Klubi on alfasid täis, aga juhuse tahtel satub neiu hoopis ühe beeta otsa, kes ta teiste omegate n-ö keskusesse kohale sõidutab. Vastasel juhul oleks sealsamas klubis põrgu lahti läinud, sest Baby on korraga omega, ja niisama vabasid omega-neiusid ringi ei liigu.

Õnnesärgis sündinud Baby on omegakeskuses ja teeb justkui läbi kiirkursused kõige alal, mida üks omega olema ja tegema peab, kuidas käitub jne. Baby pole kunagi omega tahtnud olla… Ta on beetaks olemisega rohkem kui rahul. Aga kuna saatus on korraga mänginud vingerpussi, siis tuleb kuidagi hakkama saada, ja kuna ka innaaeg käega katsutav, siis tuleb neiule ka kibekiirelt oma kari leida. Late Night Howlers pack pole endale seda õiget omegat leidnud… juba 10+ aastat. Nad kõik on osa mootorrattaklubist, koos oma enda baari ja restoga jne. Ja kuigi Babyl on mitmeid erinevaid valikuid karja osas, siis neiu otsustab siiski mootorratturite klubiks, kus on muuseas ka sama beeta, kes ta ennist klubis päästis.

Kogu see karja dünaamika on tegelikult siinses raamatus natuke teistsugune kui tavaliselt nende kujumuutjate huntidega. Näiteks kui tavaliselt on karjas üks alfa, ca üks beeta ja muud tegelased, vb omega ka sekka, siis siinses raamatus on ühes karjas kokku igasugu tegelasi, mis koosnevad ainult alfadest-beetadest ja õnnelikul juhul ka ühest omegast. Kes iganes omegaverse’ist huvitub, siis käesolevat raamatut peetakse üheks parimate hulgast ja tihti soovitatakse just see ette võtta. Kujumuutjaid siin tegelikult otseselt ei olegi, ükski tegelastest loomaks ümber ei muutu. Kõik on inimkujul ja nii nad ka jäävad, aga keelekasutus ja käitumine on tihtilugu väga sarnane huntidele ja sarnastele – kasutatakse sõnu nagu “whine”, “perfume”, “growl”, “knot”, “bark”. Ma polnud varem omegaverse’i peale sattunud, aga kuna huvi oli ja seda üldiselt esimeseks raamatuks soovitatakse, siis võtsin ette. Omapärane kogemus.

Aga mis halba oli?
Üllatan iseennastki – mitte midagi ei olnud siin halba, või miskit, mida oleks võinud olla paremini. Kõrvallugu oli piisavalt põnev. Väga palju suhetele keskendunut oli samuti, see võttis ikka enamuse raamatust. Seks oli raamatus väga suur osa, peaaegu igas peatükis, aga see on igati mõistetav, sest Baby peamine probleem terve raamatu jooksul ongi innaaja üleelamine.

Lugesin teiste kokkuvõtteid ja arvamusi ka Goodreadsis ja Amazonis – seal oli mainitud, et raamat oleks võinud vabalt ca 100 lk lühem olla ja sisust poleks mitte midagi kadunud. Nõustun, et oleks võinud, aga tegelikult see nii väga ju segama ka ei jäänud. Kõrvallugu oli vaja jutustada ja peategelane pidi ju terve kambaga läbi käima, kas siis romantiliselt või mitte. Raamat on eraldiloetav ehk pole osa sarjast. Kellel omegaverse’i vastu huvi ja RH-d ilusti kannatab, siis soovitan kindlasti!

Adamson All-Boys Academy / C.M. Stunich

Raamatusari: Adamson All-Boys Academy

Autor: C.M. Stunich

Väljaande aastad: 2019, 2019 ja 2020

Kirjastus: Sarian Royal, loetud Kindles

secretgirl

Pealkiri: “The Secret Girl”

Pealkiri: “The Ruthless Boys”

Pealkiri: “The Forever Crew”


Charlotte’i isa Archibald, Adamsoni poistekooli direktor, otsustab koolis veidi muudatusi teha ja Charlotte’i Adamsoni üle toob, on Charlotte rohkemgi kui vihane. Tema elu on San Joses, Californias koos oma kalli poiss-sõbraga ja parima sõbrannaga. Aga kuna meie alaealine peategelane oma isa arvamust kõigutada ei saa, jätab ta (ajutiselt, kuniks isa ümber saab veendud) oma lemmikutega hüvasti ja suundub Adamsoni poistekooli. Ainult, et Charlotte otsustab isa närvide testimiseks koolis kehastuda ümber poisiks nimega Chuck. Uutele koolikaaslastele (eriti sealsele õpilasesindusele) Chuck ei meeldi – too on ülimalt ülbe tegelane ja kellegagi sõbrustada ei taha. Pihta hakkab selline leebemas vormis kiusamine kui Burberry raamatusarjas (sealsed kiusamised olid aeg-ajalt väga häirivad). Ja kuigi õpilasesinduse kiusamine on Charlotte’i jaoks õudus, siis peatselt hakkab neiu saama ka lühikesi ähvarduskirju. Keegi Adam kirjutab talle, et teab tema saladust (st et Chuck = Charlotte) ja ähvardab neiu ära tappa, kui teine koolist ei lahku. Nüüd on Charlotte kimpus nii õpilasesinduses oleva seksika poistekambaga kui ka tapmisähvardustega. Kuidas probleemid lahendada, kui Charlotte imekombel juba paar korda koolis surmasuust on pääsenud ja õpilasesinduse poisid riburadapidi Charlotte’i saladuse välja uurivad?

Tegemist on RH (reverse harem = üks neiu ja mitu kutti), mingil määral bully romance (selline kiuslike tegelastega) raamatuga. Kindlasti suhteliselt aeglane, kui Charlotte’i ja õpilasesinduse kuttide armulugu arvestada. Samas on põhirõhk vast pigem kogu ähvarduskirjade ja mõrvakatsete teemal, vähemalt pool-pool, kui mitte 75-25. Vahekorrad on kindlasti osa raamatust ja kõik tegelased on sellega ilusti nõus, seega midagi häirivat sellel teemal õnneks ei ole. Täiesti tüüpiline kooliromantika raamat, ainult kindlasti rohkem kui kahe mehega + ohtlik kõrvallugu. Ajaviiteks väga mõnus lugemine – saab mõistatustele kaasa mõelda, tegelastele kaasa elada ja keha ka natuke kuumaks.

Mis häiris?
Lausa vihale ajas mõningate peatükkide lõppu lisatud laused, mis järgmise peatüki üllatuse ära rikkusid. Lugeja (mina vähemalt) tahab ise lugeda, kaasa elada ja kogu loo käigu üle üllatuda! Nt (üks kergem näide):

Ranger squeezes me hard, a real, proper sort of squeeze, and then lets me go…
Just in time to see Spencer staring at us with wide, wide eyes.
“You son of a bitch,” he growls, curling his hands into fists at his sides.
That’s the first time I see any real jealousy between the guys, and it’s almost funny because in reality, I’m nothing to them. They’re nothing to me. We barely know each other.
But that doesn’t remain the case for long…

Mõned n-ö jätkuvead ehk nt teise raamatu lõppus krabas keegi tundmatu tegelane Charlotte’i õlast ja nii raamat läbi saigi. Kolmanda raamatu alguses see tundmatu tegelane aga teda ei puudutanud, vaid sai enne Charlotte’i tähelepanu tema nime välja öeldes. Või selliselt, et ühes peatükis mainitakse mingi asi juba ära ja mõned peatükid hiljem avastatakse sama asi uuesti ja ollakse sama üllatunud.

Rich Boys of Burberry Prep / C.M. Stunich

Raamatusari: Rich Boys of Burberry Prep

Autor: C.M. Stunich

Kirjastus: Sarian Royal, loetud Kindles

Väljaannete aasta: 2019

filthyrichboys

Pealkiri: “Filthy Rich Boys”

Pealkiri: “Bad, Bad Bluebloods”

Pealkiri: “The Envy of Idols”

Pealkiri: “In the Arms of the Elite”


Panen siia kõik 4 raamatut, sest lugesin terve sarja enam-vähem korraga ära ja enam ei mäleta täpselt, mis täpsemalt toimus millises raamatus.

Marnye Reed on vaene treileripagis üles kasvanud neiu, kellel on olemas ainult tema alkoholilembene üksikisa (keda neiu muideks väga armastab). Ta on super õpilane, imeheade hinnetega ja oskab oivaliselt mängida harfi. Ja kuigi Marnye on elus ainult jubedusi näinud, nopib rikaste Burberry kooli direktor Kathleen Cabot ta kõigi seast välja ja pistab neiu keset uut kooli, keset rikkureid, keset draamat ja valesid. Kohe päris alguses tõmbab Miranda Cabot (direktori tütar) Marnye kõrvale ja teeb temast enda uue sõbranna. Ühtlasi saab kiirelt paberile kritseldatud listi abil selgeks ka kooli popimad inimesed. List selline:

The Bluebloods of Burberry Prep
A list by Miranda Cabot

The Idols (guys): Tristan Vanderbilt (year one), Zayd Kaiser (year one), and Creed Cabot (year one)

The Idols (girls): Harper du Pont (year one), Becky Platter (year one), and Gena Whitley (year four)

The Inner Circle: Andrew Payson, Anna Kirkpatrick, Myron Talbot, Ebony Peterson, Gregory Van Horn, Abigail Fanning, John Hannibal, Valentina Pitt, Sai Patel, Mayleen Zhang, Jalen Donner … and, I guess, me!

Plebs: everyone else, sorry. XOXO

Kõlab lihtsalt? Ei. Rikkuritele tasuta õppivad vaesed õpilased ei meeldi ja kiiresti tehakse see ka Marnyele selgeks. Hästi palju on tagataustal tehtud kihlvedusid, üldjuhul kõik Infinity Club liikmetega, mis ei ole miskit lihtsat ega väikest, vaid pokkerit mängitakse ikka sadade tuhandete peale ja kihlveod ohustavad reaalselt kõrvalinimeste elusid (sõna otseses mõttes võivad tegelased ära surra).

Pea igas raamatus muutuvad listis olevad nimed, kellele tuult alla teha. Mõnele tehakse lausa mitu korda. Kõik 5 noormeest, kes peategelase Marnye ümber tiirlema hakkavad, saavad ka veidi kannatada. Aga nii nagu ühe RH raamatu puhul ikka, lõpetavad nad imekombel Marnye külje all. Ja kuigi seda seksi jm oli raamatus küllalt, siis nii väga detailseteks kirjeldusteks ei läinud, välja arvatud viimase paari raamatu jooksul paaril korral. Keskenduti pigem loole endale kui voodimängude kirjeldamisele. Jäin üks hetk mõtlema, et kui ma ühe mehe nendest peaks valima, siis seisaksin samamoodi probleemi ees, sest mulle olid kõik 5 noormeest täpselt samamoodi hinge pugenud. Ma arvan, et Creed või Windsor oleksid kõige esimesed valikud. Siis Zack, Zayd, Tristan? Mulle hullult isegi meeldisid Miranda ja Andrew. Lizzie on kahtlane.

Mis ei meeldinud või segas?
Marnye oli 15-aastane esimese raamatu jooksul ja kogu raamatu vältel oli nii palju seksuaalsust, et kuidagi ebamugav hakkas. Samas kui nüüd mõelda ennast 15-aastasena, siis ei ole asi tegelikult nii üllatav. Lihtsalt… Kuidagi noor tundub esimese hooga.
Marnye – nimi. Lugesin esimesed kaks raamatut ära, hääldades neiu nime Mar-nye, nagu Bill Nye. Niiii segas. Siis üks hetk abikaasa ütles, et see ju nagu Marnie, lihtsalt y-tähega.
Puuduvad sõnad. Vale lõpuga sõnad. Vales järjekorras sõnad. Ehk toimetamine.
Peategelane avastas kaks korda ühte ja sama asja (mitmel korral erinevate asjadega), mõlemal korral oli üllatunud. Sellistel juhtudel tahtsin juukseid peast välja tirida, sest kutid olid ju samamoodi üllatunud. Te juba teate neid asju!!! Paar peatükki tagasi!!! -Ehk toimetamine.

Aga muidu täitsa hea selline reverse harem ja bully kooliteemaline raamat. Mõnikord võib kogu see kiusamine väga halva tunde tekitada, aga mu huvi oli liiga suur ja lugesin aga edasi. Tegin lihtsalt väikeste pausidega seda lugemist, kui parasjagu koledale kiusamisele peale sattusin. Soovitan küll.

“Snowed In” Krista Wolf

snowedinPealkiri: “Snowed In”

Autor: Krista Wolf

Lehekülgede arv: 329

Kirjastus: Amazon Kindle

Väljaande aasta: 2018


Morgan on noor neiu, kooliga reisil Itaalia suusamägedes. Puhkuse viimasel päeval otsustab ta oma parima sõbrannaga viimast korda mäele minna ja järgneb oma sõbrannale, kes suhteliselt ohtlikust suusarajast alla suusatab. Seda rada tegelikult enam ei hooldatagi ja kummalgi pole aimu, kuhu rada välja viib. Aga kaugele ei jõutagi, sest peatselt on kosta mürinat ja järsku suusatavad neiud lumelaviiniga võidu. Parim sõbranna kaob eest minema ja Morgan lõpetab laviini äärealal, lumesse mattunud. Tüdruku päästab noormees nimega Shane – olles terve puhkuse aja Morganit toa teisest otsast nillinud ja nüüd lõpuks piisava julguse kokku kogunud, et talle suusamäel tundmatul rajal järgneda ja neiu endaga välja kutsuda. Pärast kiiret tshikibrikit satuvad nad vana mahajäetud hotelli otsa, kus kohatakse Shane’i sõpra. Enam ei ole kaugel ka tutvus kolmanda noormehe Boone’iga, kes neiut juba pikemat aega kooliaasta jooksul silmanud ja temast unistanud on. Kuidagi tuleks lõppematu lumetormi lõksust koju ära saada, aga saatus mängib justkui vingerpussi ja igal pääsemisvõimalusel tõmmatakse vaip kiirelt alt ära.

Ammu pole midagi sellist lugenud, kus autoril on olnud super idee loo osas, aga suhteliselt mage tulemus. Excellent story idea, poor execution. Mõneti on väga ebamugav sellist asja välja öelda, kui ise raamatu kirjutamisest palju ei tea ja omi üllitisi väljastada ei ole julgenud. Aga ma olen nii palju raamatuid lugenud RH Romance-teemadel, et kõik see stiil on ju enam-vähem sama ja sarnasusi on palju. Ja ega tegelikult “Snowed In” päris prügiks ka kutsuda ei saa – mõte oli olemas, kõikidel tegelastel oli oma taustalugu (küll suhetliselt hilja sai neid lugeda kahjuks), seks oli nagu seks ikka, RH (Reverse Harem e. üks naine + mitu meest) oli ilusti kajastatud & katetud ja isegi võib-olla rohkemal määral kui tavaks. Kui need mõned (absurdsed!) loogikavead ja autori veider stiil välja arvata, siis ju isegi täitsa loetav kraam.

Aga et mis siis nii väga segas?

Alustaks näiteks häälitsustega. Või igasuguste muude häältega! Näide: Tegelane murrab toolijalgu tooli küljest lahti, et küttematerjali juurde tekitada. Samal ajal suhtleb tegelane teise tegelasega. Pikk ja korralik jutt. Aga miks iga natukese aja tagant peab raamatus kirjas olema “CRACK!”, ei saanud mina aru. Too much, oleks ju võinud täitsa ära jätta. See CRACK ei anna lugejale mitte kui midagi sisuliselt juurde. Kui, siis võib-olla kirjutada jutu sisse “…H said, breaking off another chair leg with a loud crack”, või ei?

Lähme seksi- ja orgasmihäälitsuste juurde (ma siin vaikselt ootan, millal Tiina mul siinses grupis RH-teemaliste raamatute muljetamise ära keelab 😀 ). Jällegi oleks võinud neid häälitsusi muudmoodi välja kirjutada, kui sulaselge “OHHHhhhhhOOHHHhhh” ja “UUUNNGGHHH”. Tavaliselt käib “moaned” küll väga hästi. Äärmisel juhul (kui paranormaalset RH-d lugeda) ka sellised sõnad nagu “grunted”, “whined”, “growled”, või noh, kammoon, pane kasvõi “screamed” (mind see viimane tegelt väga segab, ja whined on selline pigem omegaverse’ile omane).

Asjad, mida raamatutegelased oleksid tõenäoliselt pidanud varem taipama või vähemalt PALJU varem mainima. Kasvõi mõtetes ehk lugejale infoks. Muidu on imelik. Ja oligi imelik. Peategelasest neiu on raamatu suhteliselt alguses juba vahekorras, aga keegi mitte kuskil ei maini kaitsevahendeid. Ilmselgelt nad suusamäele kondoomi kaasa ei võtnud. Aga pille nagu ka ei mainitud… kuni raamatu suhteliselt lõpus ehk enam-vähem viimaste peatükkide jooksul, kus neiu mõtles n-ö omaette “oh, kui hea, et ma pillidel olen”. Hea, et mainisid! Ma olin juba mures! Aga noh, siit järgmine mõte. Kui sa sellist asja raamatu lõpuks avastad, mille jooksul on ca 7 päeva juba möödas, siis… 1) vaevalt tal need pillid samuti suusamäel kaasas olid, et ta neid selle 7 päeva jooksul oleks saanud võtta ja 2) kui pillide võtmine järsku ära jäi, siis pärast seitset päeva peaks keha oma tavalist puhastuskuuri alustama. Vahekorda mõlemal puhul (kolme) kutiga vist väga ei hüppaks. Ma sellel pikemalt ei peatu, et nad alles poole raamatu peal taipasid lund “joogina” kasutada ja kõht korraga tühjaks läks. Vähemalt ühel oli oidu kaua kasutamata seisnud kamina korsten enne tule tegemist puhtaks teha.

Selline minimaalne segamine ehk kutid jätavad naistegelasest alateadlikult halva mulje. “You don’t realize you’re beautiful” ütleb pea tundmatu kutt naistegelasele. THANKS BUDDY. Võib-olla see on lihtsalt isiklik kiiks, aga no kust see võõras mees teadma peaks, mida ma endast juhtun arvama? Sa ju ei küsinudki? Lihtsalt eeldasid ja teatasid.

Kusjuures ma seda ei uurinud, kui tõenäolised on soojaveeallikad Itaalia suusamägede äärealadel? Aga ega see nii oluline olegi, lihtsalt tekkis huvi. Raamatu osas kehitan õlgu. Loo idee meeldis väga, aga kokkuvõttes selline nõrk kolm punni viiest. Võib-olla isegi kaks. Keha saab vist kuumaks küll, kui seda raamatust eeldada/oodata/otsida – siis soovitan lugeda. Muidu pole erilist mõtet aega raisata.