“Kõik sünnib su enda peas” Suzanne O’Sullivan

kõiksünnibsuendapeasPealkiri: “Kõik sünnib su enda peas: tõsilood kujuteldavatest tõbedest”

Autor: Suzanne O’Sullivan ; Tõlkija: Triin Olvet

Toimetaja: Katrin Ringo ; Konsultant: Evelin Raie

Kujundaja: Kaspar Ehlvest ; Küljendaja: Erje Hakman

Lehekülgede arv: 272

Kirjastus: Argo ; Sari: Elav Teadus

Väljaande aasta: 2019


Räägin teile enne raamatumuljete jagamist ühe loo, mis minuga eelmise aasta suvel juhtus. Mul oli juba kaks nädalat kestnud üks jube köha, mis läks iga päevaga ainult koledamaks. Selle kahe nädala sees oli meil planeeritud perereis ümber Eesti, nii 4-päevane vahva seiklus. Reisul läks köha nii koledaks, et terved päevad suutsin läbi elada ainult Mynthoni ja Hallsi najal. Naasmispäeval hakkasin korraga sisse hingama ja enam ei saanud. Ahmisin õhku nagu kala. Kõik sattusid autos paanikasse. Peatselt läks kõige hullem üle, aga perearstile läksime siiski. Perearst ühmas, miks ma praegu EMOs ei ole!? Kirjutas mulle astmarohtu, st inhalaatori. EMOs käidud ja pildid tehtud. Vastus: kõik on kõige paremas korras. Lihtsalt kole köha, joo teed meega ja kui asi tõesti nii hulluks läheb jälle, et tõesti hingata ei saa, kasuta inhalaatorit, aga tegelikult on asi lihtsalt köhas ja läheb ajapikku üle – ühesõnaga astmat ei ole.

Järgmise päeva hommikul tuli minna toidupoodi. Enne seda sai köögilaua kõrvale maha istutud, sest korraga tuli uus köhahoog. Järsku hakkas läbilõikav valu keha paremal pool, nii sapipõie kandis. No mis nüüd? Uuesti EMOsse mindud, rääkisin arstile oma hiiglastest sapikividest ja pakkusin, et tõenäoliselt suutis kaks koledat asja nüüd korraga juhtuda – köhahood ja sapi väljalõikamise vajadus. Aga et ju kindel ei saa olla, hingates on valus. Pildi vajadust ei olnud, sest pilt sai eelmisel päeval juba tehtud ja uuesti üle vaadatud. Sapipõis vaadati ka üle, tehti analüüsid. Veetsin pool ööd haiglas. Vastus: kõik on korras. Egas valus ka enam nii väga ei olnud, hästi-hästi. Läksin koju ja valuvaigisti mõju kadus selle aja peale ära. Jälle valus. Neelasin aina valuvaigisteid. Järgmisel päeval ärgates olen voodis pikali ja püsti ei saa, isegi istukile tõusta mitte! Lasin abikaasal kiirabi kutsuda. Taaskord pandi haiglavoodisse, võeti testid ja uuriti sapikive. Vastus: kõik tulemused on korras. Minge koju ja võtke valu vastu valuvaigisteid. Küll läheb üle.

Kolmanda päeva hommikul sama jama – omal jõul voodist püsti ei saa, abikaasa najal sain istuma, kööki sööma ja vetsu hädale. Kujutage nüüd ette – vetsupotilt ju jälle püsti ei saa, ikka peab abikaasa aitama. Selline valu. No ei ole reaalne, ma ei kujuta asja ju omale ette! Pühaviha täis, sõitsin taksoga haiglasse ja ütlesin, et ma enne uksest välja ei astu, kui vastus on käes, MIKS ma selliselt valutan. Jälle testid, jälle terve päev haiglavoodis. Igaks juhuks tehti uus pilt, kolm päeva ju siiski möödas – ehk on midagi muutunud. Üks hetk istub kõrvalvoodi äärele tore arstionu ja küsib, ega ma ei ole hiljuti kukkunud. Ei, ei ole. Pereeluga on kõik korras? Jah, kõige paremas korras. Analüüsitulemused on endiselt korras. Ainus, mis leiti, oli roideluu murd. Hakkan mina läbi valu itsitama, sest no mida? Et siis mingisugune mõra? Millest? Köhisin ju ainult köögilaua ääres, siis hakkas valu pihta. Arstionu teeb grimasse. Ei, ei ole mõra – ikka korralik kaheteistkümnenda roide murd, niimoodi terve luu ja sirgelt ülevalt alla. Kas tõesti ei ole kukkunud? No päriselt! Ma ainult köhisin! Nii õnnetult, et vastu köögilaua äärt, selle jubeda köhaga. Ma virutasin köhides oma külje vastu lauda ja köögilaua äär jäi kahe roide vahele. Sellest ka järsk valuhoog.

Kolm päeva solgutati mind ringi ja öeldi, et kõik on kõige paremas korras. Kui valutab, võta aga valuvaigisteid! Kujutad ette oma valu lihtsalt! Aga vat mõnikord ei kujuta…

“Kõik sünnib su enda peas” on tegelikult supernäide psühhosomaatilise diagnoosiga juhustest ehk haiglasse sattuvatest patsientidest, kel on küll krambid, valud või tuimad jäsemed, aga kellel ei ole mitte kui mingisugust haigust ehk küsimus MIKS nad oma haigust põevad, saaksid ainult vastuse patsiendi enda peast. Alati ei PEAGI olema füüsiline põhjus, MIKS inimene haige on, vaid tuleb allikat otsida n-ö vaimselt tasandilt, psühhiaatri juures. Me kõik kogeme tegelikult psühhosomaatilist laadi hetki – käed hakkavad närvis olles värisema, piinlikkust tundes hakkavad põsed punastama jne. Miskipärast on aga patsientidel tihtilugu raske toimida diagnoosiga, mille sõnul on probleemi alged inimese enda peas, mitte ta kehas. Samas ei tee erilist head tööd ka arstid ise, kui kasutavad diagnoosi seletamise puhul vääraid sõnastusi, jättes patsiendile mulje nagu ta oleks hull, kujutaks asju ette, lõpetaks paranemise nimel jamamise, või ütleb lihtsalt – sul pole midagi viga.

Raamat on super! Ma tõesti ei väsi ka jälle kiitmast Argo Elava teaduse sarja raamatuid ja eriti Triinu tõlketöid, sest need on kuidagi nii mõnusalt lihtsalt ja selgelt lahti kirjutatud. Millal varem olen ma teadusraamatuid NIIMOODI nautinud?! Käesolevat soovitan nii valudega kui ka valudeta inimestele, arstidele endale, või kasvõi sõbrantsile kingituseks. Ma edastan enda oma peatselt emale, äkki saab ka tulevikus veidi rohkem südamerahu. Muretseja nagu ta on. 😀

Nägin juba hommikul Triinut mõtisklemas meie enda, Eestist pärit patsienti, kellel sarnane lugu: https://ekspress.delfi.ee/kuum/appi-tapetakse-tartu-arstid-saatsid-mu-eluohtliku-haigusega-koju-surema?id=87817499&fbclid=IwAR1ttnvanY9xScGFuUodTwgr2oyrBinWHVxokC6jtKNQ7VutvnHrI9alctU

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s