Pealkiri: “Sword of Destiny”
Autor: Andrzej Sapkowski
Inglise keelde tõlkis: David French
Lehekülgede arv: 384
Kirjastus: Gollancz
Väljaande aasta: 2015
Kätte saabus REEDE ja Witcheri telesarja esimene hooaeg ilmus kõik korraga Netflixi – kõik 8 episoodi. Abikaasa oli sillas. Mina teatasin rõõmuga, et hakkan nüüd käesolevat raamatut lugema ja tema peab mind ära ootama – enne sarja ei vaata! Ma ei taha millestki ilma jääda. Spoilerite kartuses ei julgenud netist järgi ka uurida, mille põhjal esimene hooaeg on kirjutatud. Südames lootsin, et nad rohkemat esimese hooaja jooksul ei näita kui kahte esimest raamatut ehk lühijuttude kogumikku.
Säherdune algus siis sellele raamatule. Läbi lugesin umbkaudselt nelja päevaga. Lood läksid mööda nagu Pikne McQueen ja juba ta otsa saigi. ARMASTAN Dandelioni tegelaskuju, Geralti seesmiseid võitlusi emotsioonide ja inimlikkusega, ja kogu loo keerukust! Kui rasked on tegelaskujude omavahelised suhtlused, samas kui kõik püüavad samal ajal leida iseennast. Minu lemmikseigad olid iga kord, kui teenete täitmisel kasutati vastutasuks Law of Surprise ehk eestikeeli vast Üllatusseadust. See on selline asi, et a-la Tegelane1 päästab Tegelane2 elu ja lepivad seejärel kokku, et teene vms vastutasuks kasutatakse Üllatusseadust. Tegelane2 läheb seega koju ja esimene üllatus, mis talle sealt vastu vaatab, saab olema Tegelane1 oma. Selleks võib olla miskit võimsat, näiteks katlatäis kulda, või hoopis miskit muud nagu lillekimp, sündiv laps, hobune, naise armuke…
Aga kõige lemmikum jutt oli kogu Brokiloni metsas toimuv möll. ERITI see rebasemuinasjutt, mida Geralt noorele neiukesele Cirile jutustas. I m e l i n e! Kui maagiline! Kogu see jutt! Selle jutu sisse oleks tõesti tahtnud ise ka lihtsalt sulada ja tegevustest osa saada, kuigi ümbruskond oli üpriski ohtlik.
Noh, esimese hooaja vaatasin ka kohe ühtejutti ära ühe päevaga. Minu lemmikjutt oli olemas, aga see oli nii pea peale keeratud ja kõik mu lemmikud osad ära lõigatud, et polnud muudmoodi reageerida kui Cavilli Geralti tuima ilme näol. Nad lõhkusid mu lemmikjutu tükkideks ja keerasid puhta pahupidi. Ühtlasi meeldis Geraltile kole palju öelda Hmm või F#ck. Seda küll, raamatus ropendas ta ka, aga sarjas oli seda ikka natuke liiga palju. Samas… Võib-olla tekkis mul selline mulje lihtsalt seetõttu, et vaatasin terve hooaja ühe päevaga ja kõik episoodid üksteise otsa. Ahjaa, kogu see mitme ajajoone vahel hüplemine oli alguses VÄGA segav. Oleks siis vähemalt võinud panna selle pisikese teksti alla otsa vms, et “ca niipalju aastaid varem või hiljem”. Ma ei tea… Seal ikka oli neid asju, mida parandada oleks võinud. Aga lõpupoole tõmmati kõik otsad jälle väga ilusti kokku ja lõpptulemus oli hästi tehtud.
Kokkuvõtvalt soovitan mõlemaid – raamatut ja sarja.
Sisututvustus Goodreadsist:
Nõidurid kuuluvad tsunfti, kes on maast-madalast koolitatud tundetuteks koletiseküttideks ja nende ülesanne on kaitsta inimesi ebardite eest. Valgejuukseline Riivimaa Geralt, on küll palgasõdur, ent pole kaugeltki pelk külm ja masinlik tapja. Oma moraalikoodeksit ei hülga ta kordagi. Ajuti tunneb ta kokkukuuluvust pigem pahalaste ja monstrumitega, kui nendega, kes talle palka maksavad.
Ettemääratuse mõõgas pühendab autor rohkem tähelepanu Geralti suhetele ja siseelule – üksindus ja oma erinevuse tajumine viivad ta otsuste ja tegudeni. Ka nõiduri suhe Yenneferiga on rohkem luubi all. Jõulisemalt kujutab Sapkowski siin inimsaatusi ja muutusi maailmas. Taas on Geraltil tegemist kahe rassi vastuoludega – üks neist on inimsugu, teine aga seekord driaadid. Geraltile osutub saatuslikuks talle määratud printsess Pavetta tütar Ciri, kes on peigmehekandidaadi eest põgenenud driaadide metsa, kust Geralt ta leiabki. Raamatu süngust mahendab ikka ja jälle Sapkowski huumor.
Pealkiri: “The Last Wish” 