“Sword of Destiny” Andrzej Sapkowski

swordofdestinyPealkiri: “Sword of Destiny”

Autor: Andrzej Sapkowski

Inglise keelde tõlkis: David French

Lehekülgede arv: 384

Kirjastus: Gollancz

Väljaande aasta: 2015


Kätte saabus REEDE ja Witcheri telesarja esimene hooaeg ilmus kõik korraga Netflixi – kõik 8 episoodi. Abikaasa oli sillas. Mina teatasin rõõmuga, et hakkan nüüd käesolevat raamatut lugema ja tema peab mind ära ootama – enne sarja ei vaata! Ma ei taha millestki ilma jääda. Spoilerite kartuses ei julgenud netist järgi ka uurida, mille põhjal esimene hooaeg on kirjutatud. Südames lootsin, et nad rohkemat esimese hooaja jooksul ei näita kui kahte esimest raamatut ehk lühijuttude kogumikku.

Säherdune algus siis sellele raamatule. Läbi lugesin umbkaudselt nelja päevaga. Lood läksid mööda nagu Pikne McQueen ja juba ta otsa saigi. ARMASTAN Dandelioni tegelaskuju, Geralti seesmiseid võitlusi emotsioonide ja inimlikkusega, ja kogu loo keerukust! Kui rasked on tegelaskujude omavahelised suhtlused, samas kui kõik püüavad samal ajal leida iseennast. Minu lemmikseigad olid iga kord, kui teenete täitmisel kasutati vastutasuks Law of Surprise ehk eestikeeli vast Üllatusseadust. See on selline asi, et a-la Tegelane1 päästab Tegelane2 elu ja lepivad seejärel kokku, et teene vms vastutasuks kasutatakse Üllatusseadust. Tegelane2 läheb seega koju ja esimene üllatus, mis talle sealt vastu vaatab, saab olema Tegelane1 oma. Selleks võib olla miskit võimsat, näiteks katlatäis kulda, või hoopis miskit muud nagu lillekimp, sündiv laps, hobune, naise armuke…

Aga kõige lemmikum jutt oli kogu Brokiloni metsas toimuv möll. ERITI see rebasemuinasjutt, mida Geralt noorele neiukesele Cirile jutustas. I m e l i n e! Kui maagiline! Kogu see jutt! Selle jutu sisse oleks tõesti tahtnud ise ka lihtsalt sulada ja tegevustest osa saada, kuigi ümbruskond oli üpriski ohtlik.

Noh, esimese hooaja vaatasin ka kohe ühtejutti ära ühe päevaga. Minu lemmikjutt oli olemas, aga see oli nii pea peale keeratud ja kõik mu lemmikud osad ära lõigatud, et polnud muudmoodi reageerida kui Cavilli Geralti tuima ilme näol. Nad lõhkusid mu lemmikjutu tükkideks ja keerasid puhta pahupidi. Ühtlasi meeldis Geraltile kole palju öelda Hmm või F#ck. Seda küll, raamatus ropendas ta ka, aga sarjas oli seda ikka natuke liiga palju. Samas… Võib-olla tekkis mul selline mulje lihtsalt seetõttu, et vaatasin terve hooaja ühe päevaga ja kõik episoodid üksteise otsa. Ahjaa, kogu see mitme ajajoone vahel hüplemine oli alguses VÄGA segav. Oleks siis vähemalt võinud panna selle pisikese teksti alla otsa vms, et “ca niipalju aastaid varem või hiljem”. Ma ei tea… Seal ikka oli neid asju, mida parandada oleks võinud. Aga lõpupoole tõmmati kõik otsad jälle väga ilusti kokku ja lõpptulemus oli hästi tehtud.

Kokkuvõtvalt soovitan mõlemaid – raamatut ja sarja.

Sisututvustus Goodreadsist:

Nõidurid kuuluvad tsunfti, kes on maast-madalast koolitatud tundetuteks koletiseküttideks ja nende ülesanne on kaitsta inimesi ebardite eest. Valgejuukseline Riivimaa Geralt, on küll palgasõdur, ent pole kaugeltki pelk külm ja masinlik tapja. Oma moraalikoodeksit ei hülga ta kordagi. Ajuti tunneb ta kokkukuuluvust pigem pahalaste ja monstrumitega, kui nendega, kes talle palka maksavad.

Ettemääratuse mõõgas pühendab autor rohkem tähelepanu Geralti suhetele ja siseelule – üksindus ja oma erinevuse tajumine viivad ta otsuste ja tegudeni. Ka nõiduri suhe Yenneferiga on rohkem luubi all. Jõulisemalt kujutab Sapkowski siin inimsaatusi ja muutusi maailmas. Taas on Geraltil tegemist kahe rassi vastuoludega – üks neist on inimsugu, teine aga seekord driaadid. Geraltile osutub saatuslikuks talle määratud printsess Pavetta tütar Ciri, kes on peigmehekandidaadi eest põgenenud driaadide metsa, kust Geralt ta leiabki. Raamatu süngust mahendab ikka ja jälle Sapkowski huumor.

“The Last Wish” Andrzej Sapkowski

sapkowskiPealkiri: “The Last Wish”

Autor: Andrzej Sapkowski

Lehekülgede arv: 280 

Kirjastus: Gollancz

Väljaande aasta: 2008


Mees neelas üksteise järel neid raamatuid. Ta nii tihti raamatuid ei loe, või loeb niimoodi, et täna kaks lehekülge ja järgmisel päeval veel kaks lehekülge. Sapkowski Nõiduri sarja raamatud läksid vähem kui nädalaga. Selge, ju siis on hea. Küsin, mida ta loeb. Egas ma sellele varem polnudki mingit tähelepanu pööranud, et Witcheri mängud on kõik raamatute põhjal tehtud või vähemalt suureks inspiratsiooniks olnud. Mängudest teadsin, oman, pole kunagi mänginud. Raamatud – polnud aimugi.

Aga siis hakkas Henry Cavill kogu aeg ekraanile hüppama sellise ülimalt seksika maagilise tegelasena. Ja noh… Loomulikult tahaks enne ikka mõne raamatuga tutvuda kui sarja näha. Minu jaoks on kogu elamus rikutud, kui ma näen filmi või sarja enne ja siis loen raamatuid, sest raamatud on tüüpiliselt filmidest vägagi erinevad ja seega tekib tunne nagu mind oleks sarjaga koledasti petetud. Ma oleks pigem niipidi pettunud, et loen enne raamatu ära ja siis vaatan filmi/sarja. Endal kuidagi parem tunne, ei oskagi põhjust hetkel hästi leida.

Tegemist on Nõiduri sarja esimese raamatuga, niivõrd kuivõrd. Tegelikult algab asi pihta alles kolmandas raamatus ja esimesed kaks on lihtsalt lühijutud ja tutvustavad tegelasi. Vähemalt nii mulle õpetati. Õpime, kes on Geralt, mis võimed jms tal on, missuguseid töid ta vastu võtab, millistesse sekeldustesse ta satub, ja raamatu lõpus veedame juba aega ka Dandelioniga ja tutvume hetkeks ka Yenneferiga. Nenneke ilmub Mõistuse Hääle peatükkides (sellised väga lühikesed vahepeatükid) ja jagab oma arvamusi. Kuna sari tuleb juba sellel nädalal välja, siis teist raamatut selleks ajaks lõpetada ei jõuagi. Loodetavasti pole liiga palju uut korraga. Mulle täitsa need lühijutukesed meeldisid. Alguses oli natuke harjumatu, aga lõpupoole oli juba mugav. Eks kolmandat raamatut lugedes saab jälle teistpidi harjuda.

Goodreads selgitab raamatu sisu selliselt:

“Viimase soovi” mõistatuslik kangelane on valgejuukseline nõidur Geralt, kelle ametiks on riikide ja nende elanike rahu häirivate ebardite tapmine. Kuid üha tihemini tuleb tal endale tunnistada, et vastane polegi see, kes ta esmapilgul paistab: süütu inimene on moondatud libahundiks ning kõige kaunim naeratus võib kuuluda salakavalale vampiirile. Inimlikkust ei saa välimuse järgi hinnata.
Raamat koosneb kuuest seikluslikust loost, mida ühendavad lood pealkirjaga “Mõistuse hääl” – need seletavad lahti nõidur Geralti tausta ja tegutsemismotiivid.